Kartuli-brokkoli puder

Mulle väga meeldib HEA kartulipuder, selline mõnusalt pehme ja vähekene võimaitseline. Kui keegi keedab kartulid ära ja tambib mingi nuiaga mögaks kokku siis see ei kõlba minu jaoks kuskile - asjal peab välimust ja maitset olema!
Ise teen kartuliputru mitut moodi: Tavaline kartulipuder, kartulipuder ürtidega, brokkoliga, porgandiga, mis iganes juurviljadega. Üks parim nendest on brokkoliga. Tegin seda hiljuti ja oli niiii maitsev, et mõtlesin selle imelihtsa retsepti üles riputada, äkki mõni ei tule lihtsalt selle peale, et ka tavalist kartuliputru saab imemaitsvaks muuta.

Kasutasin järgmiseid komponente:
4 suur kartulit
5 brokkoli õisikut (külmutatud variant, seega suhteliselt väikesed õisikud olid)
1 sl soolast margariini (ise kasutan Rama lighti)
piima
sool

Tükeldasin kartulid ning panin koos brokkoliga soolaga maitsestatud vette keema. Kui nii kartul kui brokkoli olid täiesti pehmed, kurnasin ning purustasin pudrunuiaga. Seejärel lisasin margariini, natukene piima (võis olla äkki veerand klaasi ehk 50 ml) ja jällegi maitse järgi soola. Edasi segasin juba mikseriga, et puder jääks hea kohev. Kõik, muud tarvis polegi imemaitsva pudru tegemiseks :) Või/margariin annab asjale jube hea meki juurde, selline mõnus võimaitseline puder tuli. Pudru kõrvale serveerisin tavalist tomati-kurgi-paprikasalatit hapukoorega ja kanafileed. Kusjuures kana marineerisin enne rummi-ananassi marinaadis, mis mul grillitud ananassist üle jäi (vt siit). Aga võin öelda, et see ei sobi hästi kanaga :)
Head isu!

Vaniljetäidisega shokolaadikringel

Minu esimene päris enda tehtud kringel!!! Valetan .... teine, esimene läks aia taha :( Seega minu esimene hästi välja kukkunud päris enda tehtud kringel!!! Vohh, juba õigem :)

Ma olen alati olnud rohkem kringli kui tordi inimene. Juba pisikesena võisite oma kreemikringlid lauale seisma jätta, minu poolest nad sinna jäidki. Sünnipäevadel oli kohati piinlik kui toodi ilus kohupiima kreemitort välja ja siis ühele tatikale ei kõlvanud. No ei kõlvanud jahh! Kurrja see kreem oli ikka täitsa vastik ja need poe tordipõhjad, öäkkk. Selle tõttu on mul siiani s...tamaitse suus poe tortide koha pealt. Lõpuks kaks aastat tagasi sain maitsta ka head poest ostetud torti, oli miski kodujuustu-vaarikatort. Ei mäleta kes tegi aga see on ka ainus, mis mulle meeldinud on poe kaubast. Sõna tort on minu jaoks sõimusõna, nimeta asja koogiks ja me võime juba rääkida :) Kräsupea kook, napoleoni kook (kui moosiga ära rikutud pole) jne on kõik imehead. Kuna ma ei armasta väga ka klassikalist martsipani kohupiimatorti, lasin ka pulmatordiks teha suuure ilusa kräsupea. Väga huvitav ja imemaitsev oli! Kringlitega on hoopis teine jutt, minu jaoks parimatest parim on kohvik "Narva" kringel Klassika valge shokolaadiga. No ei tehta paremat asja! Hea kringli rikub ära ainult vahukoor-topitakse seda jama ka igale poole!

Kooke teen ma suhteliselt tihti aga kringlit polnud kunagi varem teinud. Eks väiksena emaga koos ikka aga siis olin ma lihtsalt jube "asjalik" ega mäleta praeguseks midagi retseptidest. Mõtlesin oma peas, et missugune oleks minu ideaalne kringel ja otsustasin, et see võiks olla kindlasti vaniljekreemi täidisega, mooniseemnete, mandlite ja shokolaadiga. Mõeldud-tehtud! Esimene kord oli kõik hea AGA taignas ajasin jahu-piima vahekorra sassi, seega kerkis küll hästi aga taigen oli liiga vedel, et seda rullituna punuda või üldse käsitleda.
Teine kord olin targem ja tuletasin retsepti kenasti meelde enne kui tegema hakkasin. Meie pere pärmitaigen käib järgmise retsepti järgi:

1 pressitud pärmikuubik
3tl soola
200 g suhkrut
500 ml leiget piima
1 kg jahu
jahvatatud kardemoni
riivitud muskaatpähklit
2 muna
150 ml õli

Teised koostisained:
200g võid
1 pk Flora vahustatavat vaniljekastet
250 g vaniljepuding
Ricotta kohupiimatoru
1 kott vaniljekastme pulbrit
kakao
mandlilaaste
100g tumedat shokolaadi
100g valget shokolaadi
1 pk mooniseemneid

sulatasin pärmi soolaga, lisasin suhkru ja eelnevalt lahti klopitud munad, riivisin sisse muskaatpähkli ja lisasin kardemoni. Muskaati umbes 0,5 tl ja kardemoni vist natukene rohkem. Mulle väga meeldib kui pärmitaignas on nende maitset ikka tunda. Lisasin leige piima ning segasin kuni suhkur oli lahustunud seejärel panin juurde jahu ja õli. Segasin puulusikaga natukene kokku ning kuna ma sõtkuda ei jaksa, kasutan Tupperware taignakaussi, kus paned kaane peale, lased õhu välja ning annad taignakausi meesperele pooleks tunniks käte vahel loopimiseks. Poole tunni pärast võtan kausi, vaatan kaane alla, kui taigen on mõnusalt seinad puhtaks teinud ja vastu vaatab kena pallike, raputan natukene jahu peale ja sulgen kaane uuesti ning jätan kerkima. Lasen tavaliselt taigna umbes kolm korda ääreni kerkida. Ehk siis kui ääreni jõuab, teen sõrmega augud sisse, et taigen alla vajuks. Lõpuks siis võtsin kogu taigna jahuga kaetud lauale ja rullisin suuure ristküliku. Vahemärkuseks võin öelda, et edaspidi jagan selle koguse kaheks ja teen kaks kringlit kuna see tuli liiga suur. Nii, taigen rullitud, sulatasin või ja määrisin kolmveerand kogusest pintsliga taigna peale laiali. Peale raputasin suhteliselt paksult kakaod. Kasutasin Nesquik kakaod, see on magus ja ei lähe mõrudaks kui kogemata liialdama kukun. Kuna kakao ka juba magus, ei lisanud suhkrut enam. Kakao peale raputasin veel ka mooniseemneid ja mandleid.
Siis tegin kringli sisu: Flora vaniljekastme vahustasin ära, lisasin pudingi, Ricotta ning pulbrist vaniljekastme segasin poole ette nähtud koguse piimaga, et see suhteliselt paks jääks. Lisasin ka selle kreemisegule. Lisaks umbes 2 sl suhkrut ning vispeldasin mikseriga läbi. Saadud segu jagasin taigna peale pikkupidi kolme ritta ja seejärel lõikasin taigna enda ka pikuti kolmeks. Iga riba, kus keskel oli kreem, rullisin kokku ning rullid punusin omavahel patsi. Patsi asetasin ahjupannile ning pintseldasin üle võiga. Tahtsin teha ilusat B tähe kujulist kringlit aga no tõesti, liiga suur tuli ja ei kannatanud, tuli suuur pärg. Pärja viskasin 200 C juurde ahju ja see oli seal äkki ... 45 minutit. Suhteliselt kiirelt sai valmis. Vahepeal isegi piserdasin veega pealt, et kindlasti mõnus pehme jääks. Ahjust välja võttes pintseldasin jälle kogu järelejäänud sulatatud võiga ning jätsin rätiku alla jahtuma.
Jahtumise ajal sulatasin eraldi tumeda ja valge shokolaadi. Niristasin tumeda shokolaadi kringli peale ning raputasin selle peale mandlilaastud. Laastude peale niristasin valge shokolaadi. Jätsin mandlid kahe kihi shokolaadi vahele, et need sealt maha ei pudeneks, shoks hoiab neid kinni.Jaanipäeva aeg ja külalisi oli ka ning tõesti, kõigile maitses väga! Pean ise ka tunnistama, et no Narva kringlit see kinni ei pannud aga paremuselt teine on küll :) Kreem kringli vahel oli ka paraja paksusega, ei voolanud kuhugile

Head isu!

Lilled kändudes

Mulle jubedalt meeldib vaadata kuidas lilled on pandud kasvama huvitavasse keskkonda - olgu selleks siis vanad vankrid, aiakärud, traktori rattad, mis iganes. Mina topin oma lilli puukändude sisse. Ned peaksid olema üle ääre rippuvad ning no keskel võib olla ka teisi sorte.
Esimese kännuga nägin jubedalt vaeva, et leida inimene, kes mulle kõrge paku sisse augu uuristaks, et sinna mulda panna ja lilled istutada. Esimene oli siis teisaldatav pakk, mille tõstsime kirsipuu alla. Viskab üle, viime teise kohta.










Varsti võtsime maha ühe kaheharulise õunapuu, millest lasin ka spetsiaalselt kännud alles jätta. Sinna hetkel auke uuristanud pole, kasutan lihtsalt lillepottide jaoks. Väheke teistsugune.
Nüüd suve alguses sai maha võetud ka kaheharuline saar. Sellel oli kolmas haru juba ammu maha võetud, kasutasime seda nt halloweeni ajal hirmutava kõrvitsapea hoidmiseks või varasemalt on suvel seal saanud hoida ka pesukausi sisse istutatud lilli. See on hea asukohaga känd, täpselt köögilaua taga istudes aknast välja vaadates jääb
ette :) Mootorsaega sai uuristatud nii palju kui tarvis ja lilled sisse. Kasutasin tavapäraseid petuuniate ja lobeeliate rippvorme ning rippuvaid karikakraid.
Praeguseks lilled juba vähehaaval õitsevad ja aina tuleb juurde :)

Lihtsad rõdukastid

Sel kevadel tegin esimest korda endale ka kevadised rõdukastid. Ehk siis kui lumi oli rõdult sulanud ja esimesed soojemad päikesekiired ennast näitasid, viskasin kastidest vana mulla välja ja asendasin uuega ning istutasin sinna nartsissid ja hüatsindid. Ostsin poest potid kus nii mõlemil olid juba rohelised lehed peal. Tirisin nartsissi sibulad üksteise lähedusest lahti ja istutasin suvaliselt kastidesse. Mõlemasse kasti nartsisside keskele panin ühe hüatsindi. Pilt on suhteliselt halvad kuna sel ajal ei mõelnud veel blogi peale ja tegin foto telefoniga, vabandan :) Kuna ma varem pole hüatsinte ja nartsisse ühel ajal kasvatanud, panin tähele, et hüatsindid kasvasid palju aeglasemalt ning hakkasid õitsema alles siis kui nartsissid juba närtsima hakkasid. Järgmisel aastal üritaksin teha nii, et kui nartsissid istutan sellised, kus sibulast natukene rohelist väljas siis hüatsint sinna vahele võiks olla juba kohe kohe õitsema hakkav. Muidu pärast olid nartsissid kõik ümbert juba närtsinud ja koledad aga hüatsindid nende keskel ilusad ja lõhnasid veel ka jube hästi :)Pildil on lilled veel päris pisikesed, need kasvasid ikka väheke pikemaks ka ja kui kõik õitsesid, oli vaade imeilus!

Samal ajal panin ette kasvama petuuniad ja lobeeliad. Need pidin siis asendama kui kevadlilled kastides närtsinud. Panin seemne maha märtsi lõpus ... järgmine kord paneksin veel varem vist, veebruaris. Lobeelia kasvad eriti aeglaselt, petuunia oli kiirema kasvuga. Huvitav kas on olemas ka väikese õiega petuuniat? Enivei, kuskil mai teisel poolel mul viskas üle see, et hüatsindid on ikka veel nii ilusad ära lõigatud nartsissivarte keskel ja lihtsalt pidin need välja juurima, et uued lilled peale istudada. Mulda enam ei vahetanud. Istutasin oma ette kasvatatud lobeeliad ja petuuniad kastidesse ning vahele suskasin madala lillherne seemneid. Need pidi panema otse peenrale. Panin päris palju istikuid maha sest mulle meeldib kui kast on lilli nii täis, et ma ei näe enam mulda ega kasti ülemist osa :) Tänaseks petuuniad juba õitsevad aga mitte kõik. Lobeeliad õitsevad nigelalt ... ei tea, kas vajavad veel aega? Lillhernes on üleval ilusti ja hakkab ka varsti õitsema, eks näeb mis sealt tuleb. Vähemalt roheline puhmas on võimas ja minu jaoks on juba see väga ilus :)

Mozzarella salat

See salat on üks meie pere lemmik. Ma kaalusin pikalt kas seda retsepti üles panna kuna meie jaoks on tegemist niivõrd lihtsa ja tavalise toiduga aga ehk sellegipoolest on veel inimesi, kes pole seda proovinud. Suvisel ajal kui miskit rasket süüa ei jaksa, on see ideaalne lõuna- või õhtusöök.
Tavaliselt kasutan salati põhjaks värskeid köögivilju, mis mul parajasti kapis olemas on aga ALATI peab olema lisaks mozzarellale veel tomatit ja jääsalatit :) Vähemalt minu arvates.
Seekord kasutasin:
Jääsalat
Paprika
kurk
tomat
kanasink
mozzarella
Balsamic Cream

Lõikusin taldriku põhja jääsalati, peale kurgi, paprika, viilutasin otsa kanasingi ja tomati. Peale raputasin pooleks lõigatud mozzarella pallikesi. Mulle meeldivad kõige rohkem "Tere" mozzarella pallikesed topsis. Kilepakis mozzarella on ebamugav kui ei taha kõike korraga ära kasutada, topsi omale paned lihtsalt kaane peale ja tagasi kappi. Kõige peale niristasin Balsamic Creami. Ja kasutan just nimelt kreemjat balsamicat, mitte vedelat. Vedelat kasutan ainult marinaadideks või toidu maitsestamiseks aga mitte salatile. Ise kasutan kõige parema meelega toodet Balsamic Crem with Strawberry :))), seda teeb Gourmante, müüb näiteks Prisma ja on väga mõnus. Maasika maitse on vaevu märgatav aga samas teeb see kastme maitse pehmemaks.
Salat tuli maitsev nagu ikka :)

Head isu!

Ahjukartul

Täna müttasin pikalt aias, kirjutan sellest natukene hiljem kuna kirjutada on palju :) Peale aiatöid oli tarvis kiiresti õhtusöök valmistada kuna kõht juba ammu korises. Nähes kartuleid tuli mul meelde üks variant kuidas ahjukartuleid teha. Nägin seda retsepti kunagi internetis kuid tänaseks mäletasin ainult pilti retseptil (ehk kuidas lõigata) ning seda, et neid kartuleid oleks hea teha grillil. Grillile tuld alla teha lihtsalt ei viitsinud, seega valmistasin ahjus. Ürtidest kasutasin neid mida parjasti peenralt tuua sain.

Mina kasutasin:

Kartul

õli

sool
värske till

värske rosmariin
värske tüümian
riivitud juust

Pesin kartulid, lõikasin need näiliselt nagu viiludeks aga tegelikult peatasin noa kuskil kolmveerandi peal nii, et alumine veerand jäi kartulit koos hoidma. Kallasin kartuli säbrude vahele õli ja raputasin soola ning panin need ahju. 200 C ja umbes 30 minutit.
Seejärel võtsin kartulid ahjust välja ning lisasin sälkude vahele rohelisi maitseaineid, kallasin natukene veel õli peale ning seejärel raputasin natukene riivjuustu ja panin tagasi ahju. Ahjus olid nad jälle 200 C juures ja umbes 20 minutit. Serveerisin kuumalt, juurde tegin ahjus täiesti tavalist ostetud grillribi ja oma lemmikut tomati-rohelise sibula-tilli ja jääsalati segu hapukoorega :) Kartul oli tõesti väga hea ja kuna hoidsin seda ahjus päris kaua, jäi see väga pehme ja mõnus. Tasub korrata!
Head isu!

Maasikamoos basiilikuga

Esimesed maasikad moosi tarvis ostetud ja uus moosi retsept ära proovitud!
Varasemalt olen teinud maasikamoosi mandlitega - oli väga maitsev aga pika seismise peale läksid heledad mandlilaastud moosis tumedaks ja nägid suhteliselt inetud välja. Samas maitselt oli ikka hea. Valmistasin seda 2009.
Veel olen teinud maasikamoosi piparmündiga - seda teen arvatavasti sel aastal jälle. Väga hea moos! Kui võrdlema peaksin, siis parem kui mandlitega. Seda valmistasin 2010.Seekord siis tegin maasikamoosi basiilikuga. Mõte tuli kunagi Tuuli poe moosiriiulit puistates kui avastasin sealt maasikamoosi basiilikuga. Mõte jäi mind kummitama aga kuna oli juba sügis ja maasikahooaeg möödas, jäi idee oma korda ootama.
Kiire tiir turu peal tehtud, sõitsin ootusäravalt kodu poolt. Üle poole aasta oodanud ja lõpuks oli käes aeg kui saan oma moosi kinnisidee realiseerida.

Kasutasin järgmiseid koostisosasid:
~2,2 kg puhastatud maasikaid
800 g suhkrut
4 värsket oksa basiilikut
pool pk Santa Maria kuivatatud basiilikut
1 sl vaniljesuhkrut
30g moosi paksendajat

Puhastasin maasikad ja lõikasin kõik neljaks. Mulle ei meeldi moosi sees terved maasikad. Olen varem isegi püreestanud maasikad keetmisel. Seekord seda teed ei läinud, neljaks lõikamine on minu jaoks igati piisav. Tegemist polnud ka hiiglaslike maasikatega, mis oleks vajanud kaheksaks lõikamist. Valasin marjad potti, segasin suhkru moosi paksendaja ning vaniljesuhkruga, kallasin segu maasikate peale, lisasin värsked basiiliku terved oskad ning segasin. Kui moos kerkis keema, lisasin pool pakki kuivatatud basiilikut. Kuivatatud basiilik pidavat paremini maitset andma ning see ju eraldab maitset veel ka purgis olles. Värske basiiliku oksad jätsin terveks, et ma saaksin need enne moosi purki panemist välja võtta. Ma ei tahtnud neid hakkida kuna arvan, et ma poleks saanud neid nii peeneks, et mulle ei jääks basiiliku lehe tükki hamba alla. Kuivatatud tükid on mõnusalt väikesed ja need ei sega moosi sees. Enivei, lasin moosi keema, keetsin umbes 20 minutit (pidevalt vahtu kogudes) ning panin seisma, et ka värske basiilik saaks veel maitset eraldada. Kuna pidin vahepeal linnas käima, jäi moos seisma kolmeks tunniks. Tagasi koju jõudes panin poti uuesti pliidile ja kuumutasin veel 10 minutit, et moos läheks vedelamaks ja mul oleks mugavam seda purkidesse tõsta. Enne purkidesse tõstmist tõstsin moosist välja basiiliku oksad. Moosi paksendajat ei olnud ma kunagi varem kasutanud aga kuna eelmise aasta tavaline maasikamoos jäi liiga vedel ja siirupine. Terved maasikad tõusid purgis olles ja siirup oli allpool. Paksendaja toimis väga hästi aga edaspidi kasutan arvatavasti moosisuhkrut, sellel pidavat ka olema moosi paksendav toime.
Reaalsus on see, et mul pole aimugi kui kaua tuleb tegelikult moosi keeta :) Ma keedan nii kaua kuni tekkinud mass on minu jaoks sobilik. Olen kuulnud 3 tunnistest maasikamoosi keetmistest ja ei mõista mis seal nii kaua keeta on. Samas ega kõigest siin maailmas ei peagi ega tihtipeale tahagi aru saada :) Küll kunagi saan teada mis teema sellega on.
Igatahes moos tuli väga hea, basiilik andis erilise nüansi, mistõttu moos maitseb nagu metsmaasikatest tehtud. Soovitan proovida, tõesti huvitav!Head isu!

Jääkohv vol2

Nonii, sain targemaks, ei olegi tarvis jääkohvi sees vahukoort kasutada ... korralik piim tuleb osta!!! Ajal, mil jääkohv jäi vesiseks ja piim ei vahutanud, oli periood, kus sattusin mitu korda järjest oma kodupoodi - Grossi. Jääkohv Grossi piimaga on lausa paha!!! Vesine maitse ja piim ei vahuta. Et maitset normaalseks saada, kasutasin lõpuks vahukoort. No toimis küll ja oli hea aga ikkagim ma ei olnud vaimustuses mõttest, et minu igapäevase kohvi sees on vahukoor. Samas proovisin ka Tere 3,5% piima. See vahutas küll imehästi ... AGA lehma maitse oli juures. Liiga rammus minu jaoks. Tüüpiline eestlane onju, küll on vee maitse, küll on lehma maitse! Millegipärast on minule oluline see, et jook oleks mõnus vahune ja õhuline ja 3,5% piim seda tegi. Kuna rammus piim juba ostetud, kasutasin selle ära, tegin pooleks 2,5% piimaga ja siis oli juba väga hea.
Aga võin öelda, et täiesti tavaline 2,5% Alma piim vahutab väga kenasti ja mõnusa pehme maitsega on ka. Uurisin ka Coffee In töötajalt, et mida head nemad veel jääkohvi sisse lisavad peale kohvi, piima, jää ja maitsesiirupi. Tuli välja, et kondentspiima. Eile kallike käis mul poes kondentspiima shoppamas ja täna siis proovisin sellega. Noooh, mis ma ütlen, kohv oli muidugi imehea, samas ma ei ütleks, et ilma kondentspiimata see palju halvem oleks. Lihtsalt õige piim oli lõpuks :) No nii kaua kuni mul see pakk kodus on, joon ma siis jääkohvi järgmise retsepti järgi:

16 cl kanget kohvi
36 cl külma piima
5-6 kohvijää kuubikut (mina neid ei purusta kuna blender teeb need nii puruks et sulavad liiga kiiresti ära)
2 cl kohvisiirupit (Mul Monini Toffee Nut)
2 tl kondentspiima

Täna hommikul olid kohvijää kuubikud otsas ja kasutasin täiesti tavalist jääd, ei tulnud ka nende sulamisest mingit vesist maitsest. Tundub, et olen enda jaoks ideaalse retsepi leidnud :) Kondentspiima kasutan kuni see pakk otsa saab, siis võtan retseptist välja. Maitsesiirupist aitab. Kui siirupit ei oleks, kasutaksin vist pidevalt kondentspiima.

Head isu!

Sepik?

Juba kaks nädalat on viimasest leivateost ja kahju hakkab juuretisest kui vaatan teda külmikus kokku kuivamas. Võtsin välja ja otsustasin "midagi" temaga peale hakata. Leiba me ei söö väga .... kui siis koorikleibasid aga üldjuhul oleme sepiku või toote "Saib" sööjad. Eelmisest leivateost veel leiba alleski, seega esimene otsus oli lihtne - ei mingit leiba enam. Prooviks miskit sepiku taolist. Varem pole ma kunagi sepikut teinud, pole isegi pakendi pealt koostisosasid jälginud, et mis jahust tehakse. Ka retsepti ei hakanud kuskilt otsima, mõtlesin, et tuleb mis tuleb, proovime.
Leivateoga on koguste kirjeldamine mul kohe eriti keeruline kuna selle puhul käib minul KÕIK tunde järgi ja otse pakist.
Õhtul kl 20 paiku panin juuretise suurde kaussi, valasin peale 1l leiget vett ning hakkasin jao haaval rukkijahu sisse raputama, et moodustuks keefiri taoline mass. No mul tuli veits paksem, mis siis ikka :) Kloppisin "mördi" käega korralikult läbi, mässisin kausi saunalinasse ja asetasin vannitoa põrandale, kus eelnevalt olin põrandasoojenduse sisse pannud.
Hommikul kl 07 ajal, enne tööle minekut, võtsin kausi vannitoast ära, pakkisin lahti ja hakkasin kappides sobrama uurimaks, mida mul üldse on sellist, mis sepiku sisse käia võiks. Leidsin järgmist:

Nisujahu - no seda läks küll tunde järgi, põhiline et taigen liiga paks ei tuleks
Kaerahelbed - 1 dl
kaerakliid - äkki nii 1dl
linaseemnejahu - 4 sl
seesamiseemneid - 3 sl

Maitsestasin:
6 tl soola
2 kuhjaga sl mett
1 sl suhkrut

Kloppisin kõik ülaltoodud ained kokku ja jagasin eelnevalt küpsetuspaberiga vooderdatud vormidesse. Kuna mul ei ole häid savist vorme siis need plekist toobrid mida ma kasutan, võtavad jube hästi külge. Mingit mannat ma ka selleks kasutama ei hakka! Enivei, jagasin taigna kaussidesse, raputasin peale veel ka seesamiseemneid ning asetasin täidetud vormid taas vannita soojale põrandale.
Koju tulin u kl 15 paiku, sepik oli kerkinud küll aga mitte nii palju nagu mina lootsin ... panen järgmisel korras supilusikatäie jogurtit ka sisse, pidavat paremini kääritama ja ehk siis ka kergitama. Ahi 220 C peale ja 3 vormi ahju, hoidsin seal u 25 min kuni pealt oli mõnus pruunikas, edasi keerasin ahju 170 C peale ja lasin seal lõpuni küpseda. Kokku olid vormid ahjus 75 min.
Leibasid varem pintseldasin ka kui need ahjus olid, nüüd olen mugavamaks muutunud ja kasutan lillepritsi. Pritsin vahepeal leibasid/sepikuid ahjus, et päris ära ei kuivaks.

Ja kui mul siis sepikud natukene jahtuda said, lõikasin ühe lahti ja tegin lausa väikese võileiva, et sepikute kõrvale pildi tegemiseks asetada. Jõudsin ühe pildi teha kui telefon helises ja pidin natukene töö teemal rääkima, ehk läksin rõdule omaette vestlema. Kööki tagasi jõudes hakkasin edasi pildistama ja no võiku oli kadunud leibade kõrvalt!!! Kõrvalt toast tuli suud maigutades välja mu kallis abikaasa, kes trenni kiirustades arvas, et ma selle temale olin teinud :))))))))) Ise kiitis, et jubeee heaaaa sepik, ära leiba enam üldse tee, nüüd hakkagi sepikut tegema :)
Väheke itsitamist ja tegin ruttu uue võiku. Selle sõin pärast ise ära ja pean nõustuma, leiva isu on täitsa kadunud ja tahaks edaspidi uusi variante sepikust proovida!Pildi pealt ja ka sepikule otsa vaadates näeb ta välja pruun nagu leib ilma maltoosata aga tegelikult see tumedus on lihtsalt ahju poolt kunstipäraselt värvitud kuldpruunsus, seest on sepik ikka palju heledam kui tavaline leib: )
Head isu!

Grillitud puuviljad toorjuustuga

Lisaks ananassile tegime oma rõdu grillõhtul ka muid magusaid vilju grilli peal. Selle retsepti järgi tehtud puuvilju sain esimest korda ühel piknikul ning nüüd uuesti sama koka poolt enda maakodus. Lisan siia ka lingi koka enda retseptile, mina lihtsalt proovisin järele teha: Delight Cafe
Selle magustoidu tegemiseks on kõige ideaalsemad ühekordsed fooliumist nõud, millel on ka papist kaane osa kaasas. Lõikusin sinna sisse järgmised koostisosad :

1/2 õun
1 banaan
1/2 pirn
1 kiivi
suur peotäis maasikaid
pool suurt rabarberit
piparmündilehti

Kastmeks:
Toorjuust
0,5 tl mesi
vaniljesuhkur

Koorisin ka õuna ja pirni, kuna kartsin, et koored on vintsked. Lõikusin viljad kõik anuma põhja, viljade vahele raputasin piparmünti, segasin omavahel toasooja toorjuustu, mee ja vaniljesuhkru ning lisasin selle viljade peale. enne grillile asetamist panin ka papist kaane anumale peale. Minul juhtus muidugi see, et gaasigrill, olles ka täieliku miinimumi peal, keetis viljad kõik liiga läbi. See oleks pidanud mul grillil olema maksimum 5 minutit aga kuna viimati panime selle õuegrillile peaaegu kustunud süte kohale, kus see oli u 30 minutit, ei osanud seda ette näha. Nägin, et asi on hapu kui kaane alt hakkas juba roosasid vahumulle välja ajama. Võtsin siis ruttu anuma grillilt ära ja olin hetkeks õnnetu. Sellegipoolest jätsin toidu jahtuma ning otsustasin proovida. Viljad tundusid küll liiga pehmed ja valmis ning toorjuust oli kõik muutunud vedelikuks. Üldiselt meeldiks mulle kui osa toorjuustu jääks heledaks ja natukene paksemaks peale. Enivei, kui kõik oli natukene jahtunud ja tahenenud, jagasin massi pokaalidesse ja serveerisin ning maitse poolest oli see siiski väga hea! Parimatest koostisosadest ei saa ka üritades halba toitu teha :) Külalised kiitsid ja maiustasin ka ise isuga!
Head isu!

Grillitud ananass

Üle pika aja oli üks nädalavahetus kus ma ei jõudnud oma peenarde vahele vaid jäin linna. Kasutasime seda aega tegusalt ära ja isegi väike korteri grillõhtu mahtus nädalavahetusse. Kuna tegemist kortermaja neljanda korrusega, kasutame väikest gaasigrilli. See pole just sama mis puudega köetud söed ja päris suitsumaitse toidul aga ajab asja ära.
Kuna külalised pidid lihamaterjaliga tulema, jäi meie peale miskit liha kõrvale pakkuda. Otseselt head mõtet mul kohe polnud aga teadsin, et tahaksin teha midagi magusatest puuviljadest kuna rohelise salati teen nagunii liha kõrvale. See oli nii tavaline tomati-kurgi-mozzarella salat kuhu turult sain lisaks pundi karulauku, et ei ei hakkagi sellest pikemalt rääkima. Aga kuna mõte jäi grillitud puuviljade peale, hakkas mind kummitama mõte ananassist. Kuna mulle väga meeldib ahjus küpsetatud ananass, otsustasin sama proovida ka grillil. Selleks oli mul vaja:

1 terve värske ananass
150 ml rummi
3 sl fariinisuhkrut
vaniljesuhkrut
1 sl mesi

Panin poti pliidile ja keetsin valmis siirupi ananassi marineerimiseks. Selleks lisasin rummile fariini- ja vaniljesuhkru ning mee ja kuumutasin kuni suhkur oli sulanud. Kallasin marinaadi madalasse laia põhjaga anumisse ja hakkasin ette valmistama ananassi. Lõikasin ananassi pikkupidi neljaks nii, et roheline tutt jäi igale tükile külge. Kuna mul oli marineerimiseks väga vähe aega, torkasin tikuga ananassi lõigatud pooltele auke sisse, et marinaad ka sisse jõuaks aga ideaalis oleksin lausa süstinud siirupit ananassi sisse :) Igatahes asetasin neli ananassiveerandikku marinaadi sisse lõigatud pool allpool ning nii iga 15 min tagant vahetasin pooli. Soomustega poolt ei ole mõtet marinaadi asetada kuna selle lõikad pärast nagunii ära. Viskasin ka rabarbereid sinna marinaadi aga nagu pärast selgus, jäid rabarberid ikkagi liiga hapud.
Kui grill oli soe, asetasime ananassiveerandikud grillile lõigatud pool alla ja vaheldumisi grillisime mõlemat poolt samu pooli pidevalt marinaadiga üle pintseldades. Grillil kaane all olid ananassid umbes 10-15 minutit.Heameelega oleksin pannud hommikul kohe marinaadi ja õhtul grillinud aga õnneks jäi maitse ikka väga mõnus ja huvitav. Kui veerandikud olid valmis, lõikasin need viiludeks, siis oli hea igaühel endale tükikesi taldrikusse tõsta. Ananass jäi imehea mahlane!Kusjuures marinaadi jäi enamikus järele ja kui ananassid olid valmis, maitsesin seda ... imeline! Sellel oli nüüd ka mõnus ananassi maitse juures. Igatahes panin selle purki ja kavatsen sama magusat rummi-ananassimaitselist marinaadi ka lähipäevil mõne lihatüki marineerimisel kasutada! Kuna marinaadis palju alkoholi ja suhkrut, peaks see suhteliselt pikka aega säilima.

Brownies & Ice Coffee

Enamasti kui üksi kodus olen, siis ma õhtusööki ei valmista. Ehk on asi ka selles, et ma ei oska ühe inimese kogust teha, alati läheb paljuks ja nii ma parem jätan tegemata. Olin juba mitu päeva üksi kodus olnud ja söögi peale vähe mõelnud kui kolmapäeval tuli sõbranna külla ja mõtlesin, et võiks ju midagi maitsvat teha. Kuna õues on tohutu palavus, siis pidi see olema midagi imelihtsat ja ideaalis külma, samas magusa isu oli :) Natukene mõtlemist ja idee oli koos: Ameerikapärased brownies (edaspidi minu keeles braunis ja braunid) koogikesed ja jääkohv. Braunisid olin ma siin-seal ikka saanud aga ise ei olnud mitte kunagi teinud, seega tundus huvitav väljakutse, samas retsept oli ülilihtne.

Leidsin internetist braunide põhiretsepti:
4 muna
180 g nisujahu
250 g võid
300 g suhkrut
300 g tumedat shokolaadi
Kuna tahtsin huvitavamaid maitseid, võtsin suure peotäie piparmündilehti lisaks.

Ostsin Kalevipoja tumeda shokolaadi tervete pähklitega, seega minu braunid sisaldasid ka pähkleid ja kui teinekordki tegema peaksin, siis võtaksin samuti pähklitega shokolaadi. Lisaks sellele 300 grammile shokolaadile leidsin külmkapiust ka 150 g Keskturult ostetud shokolaadi pähklitükkidega, seega panin rohkem shokolaadi kui retsept ette nägi
Kuna minul kaalu pole, käis kõik tunde järgi. Kasutan ka ühte klaasi, mis minu silma järgi ütleb u 200g klaasitäis :)
Sulatasin potis või ja 300 g shokolaadi. Kui shokolaad oli täielikult sulanud, panin pliidi väiksema kuumuse peale ning lisasin kogu suhkru ning jätsin segu jahtuma. Samal ajal kui segu jahtus, hakkisin blenderis piparmündi ning segasin shokolaadisegule. Kui segu ei olnud enam päris kuum, lõin selle peale munad ja kloppisin segusse ning lisasin jahu pidevalt segades. Oma kodusest külmkapist leitud 150g pähklitükkidega shokolaadi lõikusin lõikelaual tükkideks ning lisasin ka segusse. Siin kohal on oluline, et vedel shokolaadisegu ei oleks nii soe, et lisatavad shokolaaditükid ära sulaksid. Kallasin segu klaasist ahjuvormi nii, et see oli u 1,5 cm paksune kihina ning lükkasin ahju 160 kraadi juurde, kus see küpses umbes 50 minutit. Välja võttes lasin koogil natukene jahtuda ning seejärel serveerisin jäätise ja vaniljekreemiga. Ostsin Selverist vaniljekreemi pulbrit Ekströms Marsan ja pean ütlema, et see ei kõlba kuhugile ... Oleks pidanud ikka ise vaniljekreemi tegema aga mis siis ikka, teinekord. Lihtsalt jäätisega oli ka imehea kook :) Poleks uskunudki, et nii maitsev tuleb, teen kindlasti teinekordki!

Ice Coffee ehk jääkohvi avastamise eest pean oma Türgi lillekest tänama, kes mind Istanbuli visiidi ajal Starbucksi sealset Frozen Frappuccinot jooma viis. Aitäh! Paranda mind kui joogi nimega puusse panin aga oli vist selline nimetus :) See koosnes kohvist, piimast ja purustatud jääst. Fantastiliselt hea jook kuumal suvepäeval kui kohvi isu on aga sooja jooki ei taha. Eestis joon nüüd Coffee-In jooki Ice Caramel Latte, mis maitselt tundub sama olevat, ainult Coffee-In kasutab terveid jääkuubikuid jääpuru asemel. Olen ka varasemalt mitmel korral seda kodustes tingimustes teha proovinud aga alles seekord sain hakkama! Varem jäi maitse vesine alati ... arvatavasti oli viga ka selles, et ma ei kasutanud piisavalt kanget kohvi põhjaks vaid palju lahjat kohvi, mis sisaldaski juba palju vett. Türgi lilleke soovitas siis jääkuubikud ka kohvist teha, mitte veest, siis sulab kohvi sisse ka maitset tavalise vee asemel. Mõeldud-tehtud: teen kohvi valmis (kuubikuteks ei kasuta ma väga kanget kohvi vaid selliset nagu ma ikka joon, lahjapoolset keskmist), kallan kannu ja jätan külmkappi. Kui see on jahtunud, siis valan jääkottidesse ning asetan sügavkülma. Mul peab nüüd alati vähemalt üks pakk kohvijääd külmas olema :) Lisaks teen korraliku kange kohvi ning panen näiteks õhtul ka selle külmkappi. Sellisel juhul on hommikuks väga hea külm kohvi põhi olemas. Veel läheb vaja sheikerit aga segada saab ka igat muud moodi, kasvõi tavalises klaapurgis raputades.
Kuna mina joon lahjat kohvi, panen sheikerisse kogused järgmiselt:

20 cl kanget kohvi
32 cl külma piima
4 cl vahukoort (vot see imeasi võttis mul viimasegi liigse vee maitse kohvilt ära ja tegi hoopis mõnusalt siidiseks)
5-6 kohvijää kuubikut (mina neid ei purusta kuna blender teeb need nii puruks et sulavad liiga kiiresti ära)
2 cl kohvisiirupit (teeb kohvi magusamaks ja annab huvitava maitse. Minul hetkel kodus Monini Toffee Nut)

Panin kõik koostisosad sheikerisse ja loksutasin korralikult läbi. Vahukoor andis ka vahva väikese vahukorra kohvi peale, nagu päris :) Olen väga rahul, et vahukoorega proovisin, hoopis teine maitse. Võimalik, et kasutades lihtsalt rammusamat piima kui 2,5%, tuleks ka siidine maitse, vot ei ole proovinud kuna niisama ma nii rammusat piima kodus ei kasuta, seega pakk läheks halvaks. Vahukoort saab hea väikese pakiga osta.
Kui vedelikud omavahel segatud, kallab klaasi ja imehea külm kohvijook on valmis. See sobis fantastiliselt kuumal õhtul kergelt soojade braunide kõrvale ja mina olen sellest joogist täiesti konksu otsas, igahommikune turgutaja kuumal suvepäeval!

Arbuusid ja Melonid

Üks uus ja huvitav mõte tuli mul sel kevadel arbuusi ja meloni suhtes. Mäletan, et olen väiksena peale arbuusi söömist seemne toas potti pannud küll ja kasvas isegi väike taim aga ma ei mäleta mis nendest edasi sai - ju minema sai visatud, kaua lapsel ikka püsivust on ühe taimega tegeleda. Nüüd tekkis jälle sama huvi kui seiklesin lehel www.seemnemaailm.ee ja leidsin kena nimekirja arbuusi ja meloni seemnete sortidest koos kiirõpetusega (http://www.seemnemaailm.ee/index.php?CID=214). Paar nupuvajutust ja seemned olid ostukorvis ning arve makstud ja algas ootamine. Seemned pandi teele Tartust ja kätte sain Smartposti kaudu paar päeva hiljem 18. märtsil - väga hästi minu arvates. Ostsin Arbuusi "Sugar Baby" ja "Lajko II F1 Citrulus vulgaris Schard" ning meloni "Sweet Ananas." Ostsin ka Bauhofist kaks suurt plastmassist aukudega istutusalust kuhu ühe augu sisse mulda panin 4 seemet. Seemned panin enne märja riidetüki vahele päikese kätte idanema ja siis kui väiksed rohelised otsad olid küljes, panin mulda. Umbes kaks päeva olid riidetüki vahel, pidevalt kastsin sooja veega, et need ära ei kuivaks. Lugesin, et idandamine pidavat emasõite tekkimist soodustama ... ma ei mäleta isegi kust seda lugesin. Märtsi keskpaik oli siis see aeg mil seemned maha said ja nädalaga olid juba taimed näha, kasvasid imehästi ja kenasti. Hoidsin neid toas rõduukse ees põrandal, kuhu paistis hommikupäike peale ja nii nad seal kasvasid. Põhiline nali oli selles, et kui maha panin, ütlesin endale küll, et jäta meelde, siia panen ma melonid ja siia arbuusid aga kui taimed üles tulid, siis esimesed kaks lehte on arbuusidel ja melonitel identsed - ei teinud enam vahet mis on mis :) Aga no mis siin ikka, põhiline, et kasvas. Olen kuulnud, et liiga vara ei tohi seemneid mulda panna, muidu venivad potis väga pikaks välja ja hiljem avamaal (või kasvuhoones) taimed ei kohane ja ongi metsas kogu üritus. Seemned tuleks maha panna aprilli lõpus või mai alguses! Seda sain teada siis kui minu taimed juba kenasti üles olid tõusnud :) Tõsi, taimed venisid jube pikaks, tuli külge ka kaks pärislehte ning siis ... KÕIK taimed mädanesid varrest ära aprilli lõpus. Ma olin sõnatu ja hämmingus. Arvasin ise, et ju venisid liiga pikaks ja vars ei kandnud aga tegelikult hiljem selgus, et kaks varianti - kas juurepõletik või said külma. See viimane variant on isegi reaalne kuna ilusate kevadilmadega hoidsime ka rõduust lahti ning mõned päevad kui päikseline oli, viisin taimed rõdule päevaks. Ju oli veel ikka liiga külm. No esimene õppetund käes, teine kord olin targem :)
Juhuslikult tuli välja, et sõbrannal keerlesid see kevad samad mõtted mis minul ja oli ka nii arbuusi kui melonit maha pannud aga tema pani aprilli lõpus. Kuna nüüd olin targem ja teadsin, et võiks panna aprilli lõpp, mai algus, siis kasutasin oma viimast võimalust mai esimestel päevadel ja jooksin rohelisse kaubamajja seemnejahile. Tartust enam ei olnud mahti neid oodata! Seal leidsin mõned pakid täiesti tundmatuid sorte ja nimesidki enam ei mäleta aga vähemalt sain. Panin ruttu riide vahele idanema ja valmistasin ette samad karbid - pesin ära ja panin uue mulla sisse. Ema nägi, et mul seemned idanevad ja mainis, et oih, ta peaks oma kurgid ka idanema panema. Soovitasin talle siis ühte kodus vedelevat head riiet, et muidugi pane ära! Mul polnud aega oodata 1,5 päeva idanesid, ei mingeid rohelisi otsi aga panin juba topsidesse seemned ära. Arbuusi seemned on tumepruunid ja meloni omad heledad. Tundus, et kuidagi jube palju seemneid on, kokku tuli 5 tk topsi kohta. Igatahes sain maha pandud ja kuna mais juba soojem, panin maal veranda aknale päikese kätte. Õhtul ema küsib, et kuule, kus sa mu kurgid panid? Ma ei saanud aru millest ta räägib, ma pole tema kurke puutunud aga tuli välja, et ta oli oma kurgi seemned minu seemnete juurde pannud sama riide vahele ühte otsa!!! Kuna need nägid välja nagu meloni seemned, siis mina panin kõik maha ja nüüd polnud aimugi kust minu arbuuside ja melonite vahel veel kurgid ka kasvama hakkavad!!! Kuna kurgil ka TÄPSELT samasugused esimesed kaks lehte nagu melonil ja arbuusil siis seekord oli täielik segadus kui üles hakkasid tõusma, ei saanud midagi enne aru kui pärislehed olid küljes :) Hiljem nägime, et kurgid olid kõige kiiremini üles tõusnud, selle järgi oleks ehk isegi saanud vahet teha aga siis ei teadnud veel.
Seekord taimed olid suhteliselt hädised, kaks nädalat läks aega enne kui kasvama hakkasid. Eks verandal oli jahedam ka ikka kui toas. Igatahes olin kindel, et sellest laarist ei tule ka midagi välja ... Meil on aga tuttavad, kes on hobiaednikud kahe suure kasvuhoone ja ilmatuma peenramaaga :) Nad pakkusid täitsa juhuslikult mulle kahte arbuusitaime. Mõtlesin, et tavai, kui minu omad nagunii metsas siis saan vähemalt kaks head taime. Kui kätte sain, olin sõnatu - taimed olid eraldi pottides, mõlemad taimed u 50 cm pikaks roomanud. Juba õiehakatised küljes! Imeilusad taimed. Ma ei saanud rahu enne kui pinnisin välja info kuidas nad taimed selliseks said. Tuli välja, et taimed pandi maha veebruaris ja pikeeriti märtsi lõpus. No nüüd mõtleks küll, et on loll jutt, et ei tohi enne aprilli lõppu/maid maha panna seemneid. Kui paned ikka peaaegu õitseva taime maha, siis on see hoopis teine muusika kui kahe pisikese pärislehega taime puhul. Panin mõlemad taimed kasvuhoonesse. taha otsa teine teise nurka. Esialgu närtsisid nädalaga taimed juurest alates pooles ulatuses ära aga hakkasid kohe ka uusi võrseid ajama, niiet ju see oli ümberistutamise ehmatus.

Panin need maha 28.05 ja praeguseks on taimed ilusad ja õienupudki küljes. Pilt on istutamisesjärgsetel päevadel, seal veel õisi pole ja on suhteliselt närtsinud.
Kuna sain kaks nii ilusat taime, olin enda omad juba unustusse jätnud kuni ükspäev läksin siis vaatama kuidas need elavad ja minu suureks üllatuseks olid minu mai alguses pottidesse istutatud taimed väga ilusad. Pärislehed olid juba nii suured, et tegin kenasti vahet arbuusi ja meloni taimedel :)


Väga suurt peenart teha ei tahtnud, seega panin 9 taime kasvuhoone taha peenramaale maha 4.mail - 5 arbuusi ja 4 melonit. Aga kuna taimi oli jube palju, hakkasin neid ka mööda küla laiali jagama. Enamikust olen lahti saanud aga u 10 taime on mul ikka alles. Kui keegi soovib, siis mõne päeva ehk hoian veel alles, seejärel viskan minema :)
Nüüdseks on mul siis kasvuhoones kaks kenat suuuurt arbuusi taime ja aiamaal 5 arbuusi ja 4 melonit. Kusjuures aiamaa taimedele ehitasin peale minikasvuhooned 5 liitristest veepudelistest. Lõikasin põhja ära ja asetasin taimede peale. Päeval keeran korgi maha, ööseks korgi peale tagasi. Kui väljas ikka 25-30 kraadi sooja, siis võtan päevaks täiesti pealt ära.
Hetkel on kõik taimed ilusad ja kasvavad kenasti, vaatame paari nädala pärast mis toimunud on :)

Tervitus!

Ma elan selleks, et elu nautida! Nauding koosneb minu jaoks väikeste aspektide harmooniast - ma olen õnnelik köögis askeldades, näpud mullas istutades, naudin nii rahulikku sooja loodust kui meeletuid lume- ja vihmatorme, hindan kärarikkaid linnatänavaid ja Tallinna vanalinna kl 03 suvisel ööl, tunnen täielikku rahu kui minu abikaasa käed on ümber minu ja ta ütleb, et kõik saab korda. Kõike elus tuleb nautida, kõik miinused on võimelised kokku andma plussi. Tihtipeale ilma miinusteta ei suudeta plussi üleski leida. Tõsi, alati ma lihtsalt ei viitsi ja löön hetkeks käega kuni meenutan endale, et suudan kõik ise meeldivaks teha kui seda vaid tahan. Seetõttu hakkasin ka blogi pidama. Olen köögis olnud asjalikum nii mõned aastad, aias alles teine hooaeg. Igal sügisel kui hakkan keediseid valmistama ja köögivilju marineerima leian ennast mõtlemast, et huvitav kuidas ma eelmine aasta seda tegin... ja no ei mäleta. Hea oleks teada, sest teinekord teen purgi lahti, maitsen ja nendin, et selliseid küll enam kunagi ei tee aga kuna pole kirjas kuidas tegin, juhtub õnnetus veel teinegi kord. Kaks aastat olen teinud ka verivorsti jõulude paiku ja mõlemal aastal teinud samasuguseid vigu, kuna esimese aasta õppetunnid on juba ununenud või meenuvad alles siis kui lollused juba tehtud.
Aiaga on kohati veelgi keerulisem :) Panen kevadel maha kõikvõimalikke seemneid, kenasti ka mingi paberilipaka nimega juurde aga kui peenrale istutan, siis enam paberilipakat alles ei hoia ju. Ja kui siis hakkab kasvama ning näiteks augustis õitsema, vilja kandma, tahaks mäletada kasvõi seda, mis ajal ma ta maha panin ja täpselt mis sorti ostsin, et järgmisel aastal varem, hiljem või samal ajal maha panna. Või päris kindlasti enam mitte seda taime istutada.
Blogin eelkõige enda jaoks, et järgmisel hooaja alguses üle vaadata selle hooaja tegemised, neid meenutada ning eelkõige õppust võtta. Õpetan iseennast ja kui ka keegi teine minu headest/halbadest kogemustest abi saab, olen ainult õnnelikum :)
Teretulnud on ka kõik õpetused-soovitused kuna mina olen harjunud tegema kõike katsetamise meetodil. Köögis retseptidest ma kinni ei pea, köögikaalu mul ei ole, kõik käib silma ja tunde järgi. Aias samuti isutan mis parajasti tundub huvitav ja vaatan mis välja tuleb.
Kuna hetkel on käimas tihe hooaeg aias lille ja köögivilja osakonnas, hakkan arvatavasti sellest pihta kui kevadised istutamised veel peaaegu värskelt meeles.

Vahvat lugemist!