Leivasupp

Igat toitu on võimalik ära rikkuda seega kuigi mulle leivasupp üldiselt meeldib, olen saanud ka päris kohutavat versiooni sellest. Kuna viimati sai leivasuppi vist keskkooli ajal koolisööklas siis mul veidi isutas... ja leib ka kuivas juba kapi peal. Ise polnud ma varem seda teinud seega oli see mulle päris huvitav :) Internetist leidsin põhiretsepte kuidas seda üldse tehakse ning nende põhjal siis endale kõige mõnusam välja katsetatud.
Kasutasin:
440g leiba (Fazeri must vormileib)
4dl vett
1,5dl puuviljakompoti vedelikku
1dl puuviljakompotti
1tl vanillsuhkrut
näpuotsatäis soola
maitse järgi suhkrut

Panin leiva vette likku u 15 minutiks ning seejärel tõstsin selle potti (ei pigistanud vedelikku leivast välja). Potti lisasin veel 3dl vett ja kompotivedeliku. Kui mul oleks kompotti ja selle vedelikku rohkem olnud, oleksin seda rohkem pannud aga mul oli alles vaid kompoti põhi. Lisasin ka kompoti enda, kuhu kuulusid aprikoos, ananass, pirn, virsik. Ja keetsin madalal kuumusel kuni leib oli täitsa katki ja siis lisasin 1tl vanillsuhkrut ja tavalist suhkrut kuskil 3sl. Edasi kallasin kogu massi blenderisse ja blenderdasin mõnusaks kreemjaks. Kallasin kreemi tagasi potti ja kuna see tundus mulle ikkagi liiga paks, panin poti pliidile tagasi ja lisasin veel 1dl vett. Kusjuures kasutasin sama vett kus sees leiba leotasin. Kui mass oli tagasi potis maitsestasin üle. Lisasin veits soola ja isegi suhkrut juurde.
Tavaliselt serveeritakse leivasuppi kas vahu- või hapukoorega. Mina tegin segu hapukoorest ja maitsestamata jogurtist, mida maitsestasin vähese vanillsuhkru ja tavalise suhkruga.

Minu mälestused leivasupist olid head aga oma tehtud supp on ikka kõige parem :)))Head isu!

Soolane tomati-sibula kook rukkipala põhjal

Meil on jälle hoogu võtnud vahva traditsioon, kus head sööki ja selle valmistamist nautivad sõbrad saavad kord kuus kokku ja üks leibkond pundist valmistab teistele sööki. Kambas on meil neli kokandushuvilist seega üks teeb süüa iga 3 kuu tagant. Oleme teinud ka blogi, kus iga kokkaja ka kirja paneb mida kuidas tegi, koos piltidega mis siis välja tuli :) Me kõik oleme algajad kokkajad seega nalja saab ka ja kõik pole kaugelti ideaalne VEEL :))) Lähemalt meie BLOGIST. Ka blogis on kirjas minu kokkamine aga teen sealt copy-paste ka oma blogisse. Seda juba seetõttu, et seal kolm rooga järjest, ma tahaksin neid kõiki eraldi kirja panna, muidu jutt tuleb sama.
Juulikuu oli siis minu kokkamise kuu ja eile tuli Tiigi tänava restorani meiega kokku 5 inimest. Menüüs oli kolmekäiguline õhtusöök:

• Rukkipala põhjal soolast kooki (oli mingis mõttes Quiche moodi aga õiget nimetust ma sellele panna ei osanudki....)
• Valgehallitusjuustuga täidetud kanafilerull peekonis Krimmipärase salatiga
• Mandliparfee

Hetkel alustan siis soolasest koogist rukkipala põhjal.
Tavaliselt on koogid jahu ja võiga tehtud taignal ja muretaignal aga ma tahtsin midagi teistsugust, leiba tahtsin. Ostsin siis rukkupala ja mõtlesin sellest teha umbes taolist tainast nagu küpsistest tehakse - et purustad küpsised, lisad või, segad ja surud vormi põhja. Mõeldud-tehtud! rebisin rukkipalad umbes kuueks tükiks ja viskasin tükid blenderisse. Ise tegelikult kartsin ka, et blender ütleb mulle selle peale, et lolliks oled läinud?!? Aga ei, blenderdas leiva väga heaks leivapuruks, poleks tegelikult uskunudki :) kasutasin kokku põhjaks ühe paki rukkipala. Eelnevalt sulatasin 1 pk taluvõid (jah, seda tundus ka mulle palju aga kuna ma no tõesti mitte kuskil mujal seda ei kasutanud, panin kõik sisse :)) ja nüüd siis segasin või ja leivapuru ning surusin saadud segu lahtikäiva koogivormi põhja. Põhi jäi suhteliselt paks aga samas (vähemalt mind) see ei häirinud, tegigi just maitse mahedamaks ja põhi polnud ka konkreetne kõva põhi vaid mõned koostisosad olid natukene ka põhja sisse vajunud. Mida ma järgmine kord vist teeksin, on see, et eelküpsetaksin põhja natukenegi. See ei jäänud toores aga kui täidise peale kallasin, siis vedelam osa vajus põhja sisse kõik :) Pidin poole küpsemise peale vedelat uuesti peale valama. Enivei, põhi valmis, hakkasin täidist valmistama. Selleks kloppisin kokku 4 muna, 200 ml kohvikoort, pool pakki Creme Bonjouri, 100 ml maitsestamata jogurtit ning maitseainetest soola, pipart, kuivatatud tüümiani ning basiilikut. Jätsin kokku kopitud segu kõrvale ja hakkisin ülejäänud koostisosad: tomat, mugulsibul (1 valge ja 1 punane), konservananass. Hakkisin 3 tomatit, sibulad ja 4 ananassirõngast peeneks ning jagasin rukkipõhja peale ära. Hakitud massi peale kallasin eelnevalt klopitud segu ja lükkasin ahju u 200 kraadi peale. Muidugi küpsemise ajal voolas põhjast natukene vedelat massi ka välja ning mis välja ei voolanud, voolas rukkipõhja sisse :) Umbes 20 minutit lasin küpseda, samal ajal kloppisin veel 2 muna kokku 150 ml kohvikoorega. Võtsin koogi ahjust välja, kallasin uue segu peale (enam ei voolanud kuhugile). Raputasin peale 150 g riivitud juustu ja segu sisse lükkasin eelnevalt sektoriteks lõigatud tomati ning nende vahele jagasin värsked basiilikalehed. Lehtede peale asetasin pooleks lõigatud mozzarellapallikesed ja lükkasin segu tagasi ahju. Ahjus oli see veel umbes 25 minutit. Ahjust välja võttes tõstsin rõdule jahtuma. Mozzarellapallikesed sulasid lehtede peale ära ja jahtudes muutusid kõvaks ... halb oli lõigata. Maitse oli muidugi väga hea :) Serveerisin jahedalt.

Head isu!

Sepik?

Juba kaks nädalat on viimasest leivateost ja kahju hakkab juuretisest kui vaatan teda külmikus kokku kuivamas. Võtsin välja ja otsustasin "midagi" temaga peale hakata. Leiba me ei söö väga .... kui siis koorikleibasid aga üldjuhul oleme sepiku või toote "Saib" sööjad. Eelmisest leivateost veel leiba alleski, seega esimene otsus oli lihtne - ei mingit leiba enam. Prooviks miskit sepiku taolist. Varem pole ma kunagi sepikut teinud, pole isegi pakendi pealt koostisosasid jälginud, et mis jahust tehakse. Ka retsepti ei hakanud kuskilt otsima, mõtlesin, et tuleb mis tuleb, proovime.
Leivateoga on koguste kirjeldamine mul kohe eriti keeruline kuna selle puhul käib minul KÕIK tunde järgi ja otse pakist.
Õhtul kl 20 paiku panin juuretise suurde kaussi, valasin peale 1l leiget vett ning hakkasin jao haaval rukkijahu sisse raputama, et moodustuks keefiri taoline mass. No mul tuli veits paksem, mis siis ikka :) Kloppisin "mördi" käega korralikult läbi, mässisin kausi saunalinasse ja asetasin vannitoa põrandale, kus eelnevalt olin põrandasoojenduse sisse pannud.
Hommikul kl 07 ajal, enne tööle minekut, võtsin kausi vannitoast ära, pakkisin lahti ja hakkasin kappides sobrama uurimaks, mida mul üldse on sellist, mis sepiku sisse käia võiks. Leidsin järgmist:

Nisujahu - no seda läks küll tunde järgi, põhiline et taigen liiga paks ei tuleks
Kaerahelbed - 1 dl
kaerakliid - äkki nii 1dl
linaseemnejahu - 4 sl
seesamiseemneid - 3 sl

Maitsestasin:
6 tl soola
2 kuhjaga sl mett
1 sl suhkrut

Kloppisin kõik ülaltoodud ained kokku ja jagasin eelnevalt küpsetuspaberiga vooderdatud vormidesse. Kuna mul ei ole häid savist vorme siis need plekist toobrid mida ma kasutan, võtavad jube hästi külge. Mingit mannat ma ka selleks kasutama ei hakka! Enivei, jagasin taigna kaussidesse, raputasin peale veel ka seesamiseemneid ning asetasin täidetud vormid taas vannita soojale põrandale.
Koju tulin u kl 15 paiku, sepik oli kerkinud küll aga mitte nii palju nagu mina lootsin ... panen järgmisel korras supilusikatäie jogurtit ka sisse, pidavat paremini kääritama ja ehk siis ka kergitama. Ahi 220 C peale ja 3 vormi ahju, hoidsin seal u 25 min kuni pealt oli mõnus pruunikas, edasi keerasin ahju 170 C peale ja lasin seal lõpuni küpseda. Kokku olid vormid ahjus 75 min.
Leibasid varem pintseldasin ka kui need ahjus olid, nüüd olen mugavamaks muutunud ja kasutan lillepritsi. Pritsin vahepeal leibasid/sepikuid ahjus, et päris ära ei kuivaks.

Ja kui mul siis sepikud natukene jahtuda said, lõikasin ühe lahti ja tegin lausa väikese võileiva, et sepikute kõrvale pildi tegemiseks asetada. Jõudsin ühe pildi teha kui telefon helises ja pidin natukene töö teemal rääkima, ehk läksin rõdule omaette vestlema. Kööki tagasi jõudes hakkasin edasi pildistama ja no võiku oli kadunud leibade kõrvalt!!! Kõrvalt toast tuli suud maigutades välja mu kallis abikaasa, kes trenni kiirustades arvas, et ma selle temale olin teinud :))))))))) Ise kiitis, et jubeee heaaaa sepik, ära leiba enam üldse tee, nüüd hakkagi sepikut tegema :)
Väheke itsitamist ja tegin ruttu uue võiku. Selle sõin pärast ise ära ja pean nõustuma, leiva isu on täitsa kadunud ja tahaks edaspidi uusi variante sepikust proovida!Pildi pealt ja ka sepikule otsa vaadates näeb ta välja pruun nagu leib ilma maltoosata aga tegelikult see tumedus on lihtsalt ahju poolt kunstipäraselt värvitud kuldpruunsus, seest on sepik ikka palju heledam kui tavaline leib: )
Head isu!