Ma olen meekooki söönud kokku 5-7 korral, mitte rohkem ja ka siis ainult väikese tüki poekoogist. Kuna napoleon on minu nr1 kook siis ma ei ole meekoogile erilist tähelepanu pööranud aga kuna viimasel ajal on mõned korrad sellest juttu tulnud ja ma nii ammu polnud seda söönud, oli mul selle maitse juba praktiliselt meelest läinud. Väike julgustus söbrannalt, kes seda valmistanud on, et tegemist on tegelikult lihtsalt valmistatava koogiga ja minu meekoogi küpsetamise idee aina arenes. Eile võtsin ennast kokku ja tegin selle ära. Kogustest tuleb korralik ahjuplaadi suurune kook. Tarvis oli küpsetada põhjad ning nende vahele valmistada kreem. Põhjadeks kasutasin keedutainast. Katsetamiseks võtsin kõige lihtsama Toidutare retsepti. Kõigeks selleks kasutasin:
Põhjadeks:
200g võid
4 muna
4sl mett
8dl jahu
2dl suhkrut
0,5tl soola
2tl küpsetuspulbrit
Hapukoorekreem:
1,5l hapukoort
2dl suhkrut
0,2dl sidrunimahla
1,5tl vanilli
Nii, Alustasin kreemist. Segasin kokku 20% hapukoore suhkru, sidrunimahla ja vanilliga ning panin külmikusse oma aega ootama. Siis hakkasin tainast tegema. Ma olin tegelikult VÄGA skeptiline kui lugesin retseptist, et seda tuleb teha veevannil ja kui mul poleks olnud selleks ideaalset kaussi siis ei oleks ma keedukat teinud. Mul oli aga hiljuti soetatud metallist suur ümar kauss, mis sobis väga hästi ühe suurema poti peale nii, et põhi oli paari cm ulatuses vees. Panin potiga vee keema ja kui vesi hakkas mulisema, keerasin kuumuse poole peale ning asetasin kausi potile. Kaussi tükeldasin kogu või ning lasin sel sulada. Peaaegu sulanud võile lisasin suhkru ja mee ning segasin kokku. Pidevalt segades lisasin eelnevalt lahtiklopitud munad ja seejärel hakkasin vähehaaval jahu lisama. Jahu hulka segasin küpsetuspulbri ja soola. Jahu lisasin dl haaval ja ei sõelunud jahu - no ei ole mina kunagi viitsinud jahu sõeluda ja sellest puudust ei ole tundnud. Kallasin 1dl taignasse ja segasin, siis jälle 1dl ja segasin edasi. Kusjuures kuni lõpuni segasin ma tainast vispliga. Viimaste detsiliitrite ajal pidin ikka kõvasti vaeva nägema - ühe käega hoidsin kaussi ja teisega elu eest segasin :) Aga sai kenasti vispliga, usun, et paremini kui lusikaga. Ehk siis tainas jäigi selliseks ... suhteliselt vedelaks aga samas mitte päris pannkoogitaigna-vedelaks. Ikka kätega sai seda sealt võtta kui tarvis, ei pidanud lusikat kasutama, lihtsalt veniv oli see. Taigna asetasin tunnikeseks külma, kus see veel tahkemaks tõmbas. Nüüd tuli KÕIGE tüütum osa - taigna plaadile määrimine. Kuna minu kõige suurem hirm oli, et põhjad tulevad liiga paksud, tegin ma imeõhukesed põhjad. Noh kui retsept ütles, et sellest kogusest saab 5 plaati siis mina sain 7 ilusat täisplaati. Rullida ma üldse ei üritanudki vaid määrisin kätega selle küpsetuspaberiga vooderdatud ahjuplaadile. Kõrval oli mul veekauss, kus ma sõrmi niisutasin, et ikka veel ja veel õhemaks tainast saada. Kohati jäi see ikka täitsa läbipaistev. Igat plaati küpsetasin ma 175 kraadises ahjus umbes 5 minutit. Proovisin ka 200 kraadiga aga siis tõmbasid põhjad kohe liialt pruuniks ja oma esimese katsetuse otsustasin teha selliselt, et jätan põhjad heledamad. Eks järgmine kord teen tumedate põhjadega ja vaatame, kas maitse on erinev. Igatahes 6 põhja jätsin heledaks ja ühe lasin täitsa pruuniks. Selle ühe tumepruuni põhja blenderdasin ma jahtudes peeneks puruks, mida kasutasin koogi kaunistamisel. Retseptis oli kirjas, et lõigake kohe ääred sirgeks ja kasutage ääri hiljem kaunistamiseks aga ma tegin ilusad neljakandilised põhjad, polnud sealt midagi lõigata. Lisaks napoleoni kogemusest tean, et kook jääb ilus kui ääred vahetult enne serveerimist lõigata + neid ääri on niiiiiiiiiii maitsev nosida enne päris koogi kallale asumist. :)))))
Kui põhjad valmis ja jahtunud, hakkasin kooki kokku tõstma. Esimene põhi, vahele kreemi, teine põhi, kreemi jne kuni viimase põhja peale jälle kreemi ning kõige peale puistasin selle purustatud tumeda põhja. Kui kreemi tehes mõtlesin, et ei hakka päris 1,5l kokku segama, segan 1,2 või nii siis kreemi põhjade vahele ladudes olin ma väga õnnelik, et ikka terve koguse kreemi tegin ja kui aus olla siis kreemi oleks võinud veelgi olla :) Kuskilt vahelt kreemi välja ei voolanud ja hiljem maitstes oli ka seda piisavalt. Ei palju ega vähe. Juba paar tundu peale valmistamist võtsime esimesed tükid maitsemiseks ja kook oli imehästi läbi imbunud, ju tänu õhukestele põhjadele. Järgmiseks hommikuks oli kook veelgi parem :)
Mis ma oskan öelda, kui olen juba korra seda teinud siis äkki kunagi viitsin uuesti valmistada. Millalgi kui suurem punt inimesi külas on. Kuna põhjade tegemine on täielik pärsssss siis väikest kooki ei viitsiks ma küll vist eales tegema hakata. Maitse suhtes ma olen rahul, vaevalt, et kook pikalt seisma jääb. Arvuti taga lõpetades pakingi paar tükki sisse ja jalutan paar maja edasi kohvile :)
Head isu!
