Juustukook martsipaniga

 Sünnipäevaks aga mitte päris...ei saa öelda ka, et poolsünnipäevaks kuigi viis on minu jaoks rohkem pool kui kuus. Viis on pool kümnest ja kümme tundub tervik. 12 ei ole tervik, 12 on tosin ja rääkides poolest, ei mõtle ma kunagi kuus ... Läks segaseks :)
Igatahes kukleid ma teha ei viitsinud ja kuna oli muud tähistamist samal päeval, otsustasin koogi kasuks. Valmis martsipanist ajendatud toorjuustukook. See oli midagi väga erinevat kookidest mida tavaliselt teen või mis oleks rohkem minu maitse aga kook sai imekena ja kuigi maitstes otsisin ma iga ampsu juures viga, midagi, mis mulle ei meeldiks, et ma saaksin öelda, et seda kooki ma enam ei tee. Otsisin kasvõi ühte maitset, mis mind häiriks...ma ei leidnud seda. Ja ei saa öelda, et ma ei otsinud piisavalt. Tegemist suhteliselt värske maitsega koogiga, kus kerget küpsetamist vajavad vaid põhjad. Algupärane idee tuli jälle Nadja kokaraamatust aga mida rohkem ma seda raamatut sirvin, seda rohkem ma fustreerun. Sealsed retseptid ja nende kirjeldused ei lähe kokku. Veel vähem lähevad kokku kirjeldused ja kõrval olevad fotod. Kui sul ei ole pilti täpselt sellest koogist mille retsepti sa jagad siis palun jäta pilt lisamata. Nadja kookidest on minule aja jooksul tekkinud illusioon ideaalist ja nüüd seda raamatut omades purunes see täielikult. Nagu see raamat oleks valminud väga kiirustades ja läbimõtlematult. Retseptid oleks nagu hoo pealt valmis visatud nagu pühapäevahommikused pannkoogid, et mõni läheb ikka kõrbema. Mina ootasin midagi imelist aga sain keskpärase. Jah, ma ei ütle, et halva kuna ideid ma sealt saan aga keskpärane ei ole hea, rääkimata ideaalsest.
Koogi juurde :) Huvitav oli mõte koogi põhi teha martsipanist ja munavahust ja vahele toorjuustukreem.
Kasutasin:
põhjad:
400g martsipani
5 munavalget
toorjuustukreem:
400g toorjuustu
300ml vahukoort
1 suurem sidrun
100g suhkrut
1tl vaniliini
2 lehte želatiini

Alustasin põhjadest. Tükeldasin täielikult toasooja martsipani (kui keegi peaks mingil põhjusel seda külmas hoidma) ja vahustasin selle munavalgetega kuni martsipanitükid olid praktiliselt kadunud ja tekkinud oli kreemjas mass. Viimased tükid lükkasin lusikaga vastu kausipõhja puruks kuna ei tahtnud liialt kauaks jääda mikserdama. Jagasin massi visuaalselt kolmeks. Võtsin oma 28cm diameetriga ümmarguse koogivormi ja määrisin ühe osa massist küpsetuspaberiga vooderdatud põhjale. Küpsetasin seda 175 kraadi juures kuni 20 minutit. Päris pruuniks see ei läinudki. Vaatasin äärte järgi, mis hakkasin pruunistuma, et need liiale oma värviga ei läheks. Kui ääred liiga pruuniks lasta, hakkab see murduma. Ahjust välja võttes aitasin põhja ääred noaga vormi küljest lahti ning pika noaga kontrollisin ka taigna ja paberi vahelt, et see kenasti lahti oleks kuna põhjad on suhteliselt õhukesed, võivad need kergelt puruneda. Valmistasin nii 3 põhja. Vahepeal jõudsin mikserdada toasooja toorjuustu vahukoorega. Lisasin sinna 100g suhkrut, vaniliini ning ühe suure sidruni koore ja mahla. Kuna minu arvates ei olnud saadud segu piisavalt tugeva koostisega, otsustasin jooksvalt sinna ka 2 lehte želatiini sisse sulatada. Kallasin sulanud želatiini otse segusse ja mikserdasin, et jaotuks ühtlaselt. Segu jagasin põhade vahele ja peale. Kõige peale raputasin mandlilaaste. Mul seisis kook külmikus 5 tundi enne kui lahti lõikasin ja selle ajaga olid põhjad juba mõnusalt pehmeks imbunud ja sisu kenasti tahkemaks tõmmanud.
Kuidas veel kommenteerida... martsipani maitse ei ole liiga tugev kui mõni seda kardab. Ma ise arvasin, et selle maitset on isegi rohkem tunda aga ei. Kook ei tulnud ka liialt magus, täpselt paras ja sidrun annab sellele mõnusa värskuse, mis martsipani kõrval on väga sobilik. Need ja paljud teised mõtted käisid minu enda peast läbi iga ampsuga aga iga oma kahtluse sain järgmise ampsuga ümber lükatud.
Soovitan proovida!

 

 Head isu!